Klaveritunnid lastele

Kõike, millest klaverimäng koosneb: kuidas istuda ja käsi hoida, noodid ja rütm, muusikaline kuulmine, ilus kõla, hiljem ka pala mõistmine ja oskus seda kellelegi ette mängida.

Muusika kaudu näitab laps end täiesti ootamatust küljest ja tähelepanelik õpetaja märkab seda väga kiiresti.

Annan lapsele tavaliselt valida: see pala, see ja see. Ülesanded on neil umbes samad, aga valib õpilane. Meelepärase pala õpib ta rõõmuga selgeks.

Päris väikesed mängivad esimestel kuudel ilma nootideta, ette näitamise järgi, teades ainult klahvide nimesid. See on normaalne, nii peabki olema.

Tulemus sõltub kolmest: õpetajast, lapsest ja vanematest. Vanematelt on vaja vähe, aga ilma selleta ei saa.

1. Tundke huvi. Küsige, mis koju ülesandeks anti, kuulake, mis välja tuli.
2. Tagage kodune harjutamine. Iga tunni järel on kodune ülesanne ja see on alati jõukohane: ma ei anna kunagi midagi, millega laps kindlasti hakkama ei saa. Tähtis pole maht, vaid regulaarsus: parem viisteist minutit iga päev kui kaks tundi pühapäeval.
3. Suhtuge tundidesse tõsiselt. Vahel kuulen: «meil pole see tõsine asi, õpime ainult enda jaoks». Kõik õpivad enda jaoks, aga mis lapsest saab, ei tea keegi ette. Kui laps teab, et seda võetakse tõsiselt, on ka tulemused teised.
4. Istuge esimestel kuudel lapse kõrval, kui ta harjutab: tuletage meelde, kuulake, kiitke. Hiljem harjub ta ära ja harjutab juba ise. Mängida selleks oskama ei pea.
5. Austage õpetajat lapse kuuldes. Lapsed kuulevad kõike, ka vaikselt öeldut.

Peale mänguoskuse saab laps selle, mis jääb kogu eluks, isegi kui ta end hiljem muusikaga ei seo: keskendumisvõime, koordinatsiooni, mälu, harjumuse teha asju hästi ja kannatlikkuse. Pillimäng on väga keeruline vaimne töö: muusika kulgeb ajas, peatuda ja mõelda ei saa, tuleb kogu aeg ette mõelda.

Ja veel üks asi. Mu kõige esimene õpilane oli Aljona ja muusika ei tulnud tal sugugi kergelt. Mõne aasta pärast rääkis tema ema: mingil klassipeol istus Aljona klaveri taha ja mängis ning klassikaaslaste suhtumine temasse muutus miinusest plussiks. Kas see on siis vähe?

Muusikakoolis on nõuded ja see on õige: kindlaks kuupäevaks tuleb selgeks õppida kaks etüüdi ja üks polüfooniline pala ning sooritada arvestus. Õpetaja annab ülesande: järgmiseks tunniks õppida esimene lehekülg, kumbki käsi eraldi. Aga laps ei tea, kust otsast alustada.

Siis õpetan pala lahti võtma. Ma ei mängi õpilase eest ega «tee kodutöid», vaid näitan, kuidas nooditeksti lugeda, kumbagi kätt eraldi harjutada, takti lugeda ja kodune harjutamine üles ehitada nii, et nädala pärast oleks tulemus käes. Aitan sõrmestuse, rütmi ja štrihhidega, etüüdidega (nii, et käsi üle ei koormaks), polüfooniaga, arvestuseks, eksamiks ja konkursiks valmistumisega. Kui laps jääb solfedžoga hätta, aitan ka sellega. Kui muusikakooli õpetajal on oma nägemus, ma sellele vastu ei tööta: meil on sama eesmärk, lapse juuresolekul pole mõtet meetodite üle vaielda.