Kuidas tunnid käivad

Tutvume. Vaatan õpilast pilli taga: käed, muusikaline kuulmine, rütm, mida ta juba oskab. Täiskasvanuga räägime sellest, mida ta tahab. Lõpus ütlen ausalt, mida arvan ja millest alustame. Tund on tasuta ega kohusta millekski.

Mängime kaalutud klahvidega Yamaha digiklaveril. Alustame kodusest ülesandest, vaatame läbi, mis ei õnnestunud, ja annan uue ülesande. Lõpus teab õpilane täpselt, mida ja kuidas kodus teha. Väikeste laste vanemad võivad kohal olla, kui lapsel on nii rahulikum.

Harjutada tuleb iga päev: ainult tunnis harjutades tehnika välja ei kujune ja järgmine tund algab samast kohast. Lapsele piisab esimestel kuudel viieteistkümnest minutist, hiljem võib harjutusaeg pikeneda neljakümne viie minutini. Täiskasvanule poolest tunnist tunnini, olude järgi. Ühele piisab lõigu õppimiseks kümnest minutist, teine peab kauem istuma. See on normaalne. Olen palju kordi näinud, kuidas andekus ilma tööharjumuseta jääb usinusele alla.

Selleks on kodus vaja pilli: klaver või täismõõdus digiklaver kaalutud klahvidega (88 klahvi, haamermehaanika). Kergete klahvidega süntesaator ei sobi: käed harjuvad valesti.

Tunnis on kohal veel kaks: Musja ja Lusja, kaks ühesugust triibulist õde. Üks eelistab klaverikaant, teine tooli või pinki. Nad ei sega, väikseid õpilasi aga rahustavad märgatavalt. Kui teil on kassiallergia, andke teada, mõtleme midagi välja.

Ekraani vahendusel pillimängu õpetada ei saa, ainult silmast silma. Veebitunnid sobivad täienduseks täiskasvanutele ja edasijõudnutele, kes saavad õpetajast juba poolest sõnast aru ja kelle puhul piisab sellest, kui veale tähelepanu juhtida. Aeg-ajalt annan selliseid konsultatsioone, aga tundide aluseks need olla ei saa.

Mul vedas õpetajatega: Nõmme Muusikakoolis, Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja isegi jääväljakul, kus käisin seitse aastat iluuisutamistrennis treenerite juures, kes tegelesid iga lapsega, mitte kahe väljavalituga. Ja üks kord ei vedanud: õpetaja, kes koormas mu käed üle. Sellest ongi välja kasvanud kõik, millesse usun: vundament, mõistmine, säästev koormus, igapäevane töö ja lõpuks esinemine.

Anne ei avaldu alati kohe: mõne õpilase võimed tulevad esile alles aja jooksul. Seepärast tegelen igaühega, mitte ainult kõige võimekamatega. Nii õpetati kunagi ka mind.

Alustame alustest: istumisasend, käte asend, noodid, rütm, muusikaline kuulmine. Pole vahet, kas tegu on lapse või täiskasvanuga, sellest alustavad kõik. Heaks jooksjaks ei saa, kui pole kõndima õppinud. Solfedžot ja harmooniat võtame läbi nii palju, kui vaja: helistikke ja akorde läheb tarvis nii saatmiseks kui ka kõrva järgi mängimiseks.

Kõrvalt tundub, et sõrmed lihtsalt jooksevad. Tegelikult juhib neid pea. Seepärast ei usu ma lubadusi «nädalaga selgeks» ega «visuaalseid» programme, kus värvilised märgid näitavad, millist klahvi vajutada, ja inimene ei pruugi teadagi, kuidas seda klahvi nimetatakse. Kuni muusika on aeglane ja lihtne, toimib see. Kui see läheb kiiremaks ja keerulisemaks, ei jätku tähelepanu, tehnikat ega mõistmist ja edasi see tee ei vii. Kui aga inimene saab aru, mida ta mängib, tuleb ladusus hiljem iseenesest, see on juba füsioloogia.

Georg Otsa nimelises muusikakoolis nägi üks õpetaja, et olen võimekas, ja andis mulle nii hullumeelselt raskeid tehnilisi palu, et koormasin käed üle. Mäletan siiani seda tunnet: paned sõrmed klahvidele, pea annab käsu, aga käsi ei liigu. Õnneks võttis Anna Klas mind enda juurde ja aitas mul täielikult taastuda. Sellest ajast peale on jõukohane koormus ja õiged liigutused minu isiklik reegel. Pilli taga näen õpilase iga lihast ja parandan vea kohe, enne kui sellest saab harjumus.

Ühtki pala ei anta niisama ega võeta laest. Igas on korraga mitu ülesannet: heli, štrihhid, rütm, midagi uut tehnikas. Iga pala on nagu trepiaste, mis viib eesmärgini. Ja iga pala peab olema päris muusika, ka kõige väiksem: kunstilise väärtuseta pala abil ei õpi suurt midagi.

Iga õpitud pala peab lõppema esinemisega. Tähtis on just olukord: inimene teab, et astub nüüd teiste ette ja mängib ning kuuleb ise, kas tuli hästi või mitte. Vaja on esinemisnärvi, vastutustunnet ja keskendumist. See on viimane lihv, millest on näha, kas pala on selge. Eraõpilastel jääb sellest hetkest sageli puudu, seepärast korraldan selle ise: teen väikesi kodukontserte lähedastele ning neile, kes tahavad, aitan leida suurema lava.